Miks eestlased vihkavad lapsi?

Okei, ma tean, et tegu on väga provokatiivse pealkirjaga aga ma tegin seda nimelt. Sest –  miks mitte?

Lihtsalt mulle on viimasel ajal (no oke, mitte just viimasel ajal aga pigem koguaeg) silma jäänud, et lastele pole Eesti ühiskonnas kohta. Lapsed ei tohiks avalikult nutta, ei tohiks avalikult rinda imeda, ei tohiks vanematega restoranides käia, kindlasti mitte lennata kuhugi, sest miks kaasreisijaid ometigi piinatakse?!? Vabaõhu üritustel oleks parem, kui neid poleks ning hea kui nad üldse teismeeani kodus istuksid, kuigi vaatame tõele näkku, ka teismelised on päris nõmeda käitumisega seega enne 30. eluaastat las olla kõik nelja seina vahel.

Ma tean, et ma liialdan veidi ja ma siiralt loodan, et tegelikult enamus eestlasi nii ei mõtle/tunne aga siiski kahjuks jääb selline mulje kui kuskil avalikus foorumis/kanalis ringi liikuda ja inimeste arvamusi lugeda. Mul on nii kahju, et lapsed on inimestel pigem jalus. Keegi ei vaata mõistva pilguga, kui su laps nutab hoolimata su enda suurimatest pigutustest…keegi ei paku abi ega püüa lapse tuju tõsta – minnakse ainult ja kurdetakse naabrile, et jälle mingid kasvatamatud lapsed ilma peale lahti lastud. Aga tõsiasi on see, et laps on lihtsalt laps. Jah – mõni on keerulisema iseloomuga kui teine, kuid tihti ei ole see ka miskit, mida lapsevanem saaks muuta (ja usun, et paljud neist loodavad, üritavad kogu aeg).
Kas poleks parem oma energia ja tähelepanu mujale suunata, kui ainult negatiivsuse loomisesse? Ja kui see kedagi tõesti nii väga häirib, siis ma võin välja pakkuda ideaalse lahenduse. Olge ise kodus, ärge kunagi kuskil käige, sest nii kaua kui on inimesi siin planeedil, on siin ka lapsi.

Mänguväljaku reeglid?

Mis on mänguväljaku reeglid? Mitte “Ära sinna roni” või “Kust tohib alla lasta” vaid pigem sotsiaalsed reeglid? Lapsevanemate vahel.

Käisin oma tütrega mänguväljakul eile ja seal oli üks grupp emasid oma samavanade lastega mängimas. Lastel olid liivakasti mänguasjad kaasa võetud (mina muidugi seekord unustasin) ning nii need lapsed mängisid ja emad jutustasid. Muidugi tahtis S ( minu tütar, edaspidi S) ka sinna laste juurde minna ja mina siis kõndisin tal järel. Kohe oli muidugi vaja laste mänguasju võtta ja vaadata ja mina moka otsast veel mainisin, et need pole meie omad ja neid ei tohi võtta (neid sõnu muiudgi eirati). Aga vot – ma ei tea mida sellises olukorras teha? Ise ma tavaliselt ütlen teistele emadele, et las laps mängib (kui S ise just nendega ei mängi). Jagada ju võib. Aga mind tuima näoga ignoreeriti. Ma oleks võinud julguse ikka kokku võtta ja ise küsida aga kuidagi arglik tunne tuli peale, kui need neli teist ema seal mind veidi üleolevalt silmanurgast jälgisid. Aga miks peab nii olema? Ma olen seda nii tihti märganud siin Eestis. Lapsevanemad ei räägi üldse üksteisega, ainult oma sõbrannadega, kellega koos tullakse. Isegi “Tere” ei saa ma tihti. Alguses ma ikka üritasin ise initsiatiivi võtta ja vestlust arendada a la stiilis, kui vana teie laps on jne. Aga pika peale olen ka ma ise tagasi tõmmanud, sest kaua sa ikka punnitad.

Taanis mul seda probleemi ei olnud ja seega ongi see uus territoorium mulle. Seal rääkisin alati teise vanematega juttu ning  hoolimata sellest et ma Taani keelt ei rääkinud – polnud kellegil inglise keele vastu midagi. Vastupidi – enamasti aitas see vestlusele kaasa- uuriti, kust ma pärit olen ning kuidas Taani sattusin.

Eesti mänguväljakutel tegelevad aga kõik omaette, mis minumeelest on kurb, sest tihti on just emaks olemine veidi isoleeriv ja üksik, sest peale oma lapse vahest ei saagi teise täiskasvanuga terve päeva rääkida. Ning kui sa näed, et mõni ema oma lapsega üksi on ning teil samavanad lapsed on, siis miks sa ei paku varianti, et koos võiks mängida või mänguasju jagada? Miks hoitakse gruppidesse või paaridesse? Olen vahest isegi üritanud mõne grupi juurde liivakastis vaikselt hiilida aga tulemuseks on see, et lapsele öeldakse “Kas sa kiikuda ei taha, lähme sinna kiikuma” ning mind jäetakse seljataha. Ja vot siis tekkiski küsimus, et mis on mänguväljakute reeglid? Kas on miskit mida mina ei tea? Kuidas peaks käituma? Kuidas käitute/käituksite teie?

Lastemood?!

Kui pisike beebi siia ilma tuleb, siis iga ema (eriti iga uus ema) muretseb iga pisimagi asja pärast. Miks ta nutab? Miks ta nii palju magab? Miks ta nii vähe magab? Kas tal on soe/külm/ebamugav? Kas see riie ikka hingab, kas see on piisavalt beebisõbralik jnejne. Täiesti arusaadav. Ma ise olin täpselt samasugune närvipundar. Kuigi enamus neist muredest olid tegelikult asjata. Ainuke asi, millest pisike beebi hoolib on olla oma ema lähedal, eriti hea kui saaks ainult emme tissi otsas magada ja nii kogu aeg. Muidugi peab beebil olema kõht täis ja mugav aga peale selle on muudest asjadest tal ükskõik – vähemalt esimesed elukuud.

Siiski ronivad nii paljud emad nahast välja, et nende beebidel oleks just kõige kõigemad beebiriided. Kõige stiilsemad, kõige orgaanilisemad ja tuleb välja, et kõige kallimad. Ja ma ei teagi kas on olulisem lapse heaolu või instagrami pilt?

Muidugi on igaühe enda teha palju ta raha kulutab aga no kammoon – 70 eurot body peale? Ja neid bodisid ju kulub alguses nii palju? Kaka plahvatused, piima väljaheide, ila jne? Osta pigem taaskasutusest 5 eurone body ja pane see ülejäänud raha lapse hoiusele – usu, ta hindaks seda palju rohkem.

Ka mulle meeldivad ilusad riided ja ma usun sellesse, et sünteetikasse ei maksa last riietada ja muidugi võiks ideaalses maailmas ka minu maimuke olla ainult orgaaniliselt toodetud riietes aga see lihtsalt ei tasu ära. Selle raha saab palju paremini millekski muuks ära kasutada, kui disaineri riided.

Ehk on see ühiskonna surve, mis paneb emad tundma, et nende laps Peab olema viimase vindi peal stiilne või ei oska inimesed oma rahaga muud teha – ei tea. Lihtsalt naerma ajab, kui jälle avad oma sotsiaalmeedia ning vastu vaatavad pildid stiliseeritud mitte kõndivatest beebidest põlvikute ning kingakestega. Aga eks me ela vabas maailmas – igaühele oma..

 

 

Räägime asjast

Tahtsin siia kiirelt veel kirja panna, mis laadi postitusi siit edaspidi oodata võiks.

Kirjutan oma lapsest või pigem lastest üldiselt. Mind huvitavad laste arenguteemad ja lastepsüholoogia, samuti erinevad teooriad lastekasvatamisest. Ja muidugi kirjutan emadusest üldiselt – ka selle tumedamast poolest.

Ja kirjutan oma mõtetest erinevatel elu teemadel, mis mulle silma on jäänud – nii headest kui ka halbadest.

Ja eks need teemad muutuvad ja arenevad koos minu ja selle blogiga. Loodan, et lugeja leiab siit nii mõndagi huvipakkuvat 🙂

Mugavustsoonist välja!

See pealkiri võtab kokku terve minu elu, mille ma mingil põhjusel olen otsustanud veeta pidevalt mugavustsoonist väljas. Ma pole päris kindel, miks ma nii elan, sest jumal teab, et ma armastan tegelikult väga mugavuses olla ning mulle tekitavad muutused väga ärevust.

Eks jõuan aegamööda siin kirjutada kõikidest oma kardinaalsetest elumuutustest aga kõige viimane neist toimus alles kuu aega tagasi, kui otsustasime oma perega Kopenhaagenist Eestisse kolida. Võiks ju mõelda, et Eestisse tagasi kolimine pole mingi mugavustsoonist välja tulemine, kui tagasi koju pöördutakse. Aga tegelikult nii minu kui ka minu pere jaoks oli see suur otsus.

Kopenhaagenis olime elanud 2,5 aastat enne kolimist ning enne seda olime 2 aastat elanud Herningis, mis on Taani keskosas asuv väikelinn. Meie elu Kopenhaagenis oli ilus. Mina ja mu mees armastasime seda linna, tal oli hea töö ning me olime alles mõned kuud varem lõpuks jõudnud oma korteri remondi ja sisustamisega nii kaugele, et olime rahul. Kõik oli justkui idülliline aga samas ka mitte. Tihti ongi nii, et tegelikult pole me oma näivalt mugavas elus rahul, miski nagu närib hinge ja koguaeg on ootel tunne. Meie jaoks oli see tunne kestnud juba oma aastakese, aga eks ta sai hoogu siis kui meile sündis tütar ning esimest korda tajusime väga tugevalt, kui oluline on perekonna toetus ja lähedus sellisel elumuutval perioodil. Meie olime aga üksi – ühe pere  Eestis ning teise Kanadas. Muidugi käisid kõik meil külas aga tõsiasi oli see, et enamasti pidime üksi omal jõul hakkama saama. Ja eks me saime ka – ega me siis mingid viletsakesed pole! Aga raske oli ikkagi ning seega tuli vastu võtta ostus midagi muuta. Eks mängus olid ka muud faktorid (mu kaasa töö ei olnud enam rahuldustpakkuv; Taani emapalk kestab vaid aastakese peale mida tuleb maimuke juba lasteaeda panna, mis minumeelest on liiga vara; tekkinud oli tüdimus olla koguaeg välismaalane jne). Eks neid põhjusi oli aastatega tekkinud mitmeid aga mugav elu Taanis kaalus tihti igasugused põhjendused üles.

Me olime harjunud seal elama, teadsime kuidas asjad töötavad, oskasime veidi juba keelt ning nautisime Skandinaavia elu hüvesid ning hygget.

Aga lõpuks võtsime julguse kokku, panime korteri müüki, pakkisime oma kodinad kokku ning siin me siis nüüd oleme – Tartus. Uus algus, uus kodu. Väga põnev.

Kuigi oleme siin olnud ainult kuu, tunneme, et see oli õige valik. See oli raske otsus aga ega kõik otsused ei olegi lihtsad – ja vahest need kõige raskemad toovad kõige põnevamaid ning suuremaid seiklusi 🙂

PS. Vabandan juba ette, et teen grammatilisi vigu ning lauseehitused on veidi justkui mööda. Olen viimased 5 aastat suhelnud, lugenud, kirjutanud peamiselt Inglise ning Taani keeles ning uuesti Eesti keelega ära harjumine võtab veidi aega.